Kommenteeri

Autosõit – kas ajavõit või erisoodustus?

Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht Tõnis Elling kordab üle ettevõtluses kasutatavate sõiduautode maksustamise, erakasutuse ja erisoodustuse põhitõed.

Ettevõtluses kasutatavate sõiduautode maksustamisest on juttu olnud korduvalt, ent iga natukese aja tagant kerkib sama teema uuesti päevavalgele. Piisab sellest, kui mõni maksumaksja laseb liikvele uue linnalegendi või tõlgendab maksuhalduri haldusakti või juhendit omamoodi ja selle tagajärjel vallandub kerge paanika. Just selle pärast on hea aeg-ajalt meelde tuletada, et mitte igasugune ettevõtte sõiduauto kasutamine ei ole erisoodustus tulumaksuseaduse tähenduses. Nii on lühikese aja jooksul minu kõrvu kuuldunud päris mitu juhtumit, kus maksumaksjalt on nende sõnul nõutud deklaratsioonide parandamist ja erisoodustuse deklareerimist. Seda näiteks juhul, kui äriühingu sõiduautot nähti kaubanduskeskuse ees – et kui juba töö ajal ja poes, siis ilmselgelt on tegemist erasõiduga.

Esmapilgul keeldub aju vastu võtmast, et mõni ametnik võib sellise nõudmise esitada, aga maailm on mitmekesine ja erinevad arusaamad ainult rikastavad meie igapäevast maailmapilti. Samuti võib see väga vabalt olla maksumaksja paanilise hirmu tulemusel tekkinud ametniku sõnumi väärtõlgendus. Hirmul on ju ikka suured silmad.

Maksuhaldur peab erisoodustuse andmise tuvastama

Igatahes on hea üle korrata, et vähemalt praegu ei ole põhjapanevaid muutusi sõiduautode erisoodustuse maksustamise osas toimunud. Loodetavasti lähiajal siiski seadusandja muudab regulatsiooni lihtsamaks ja ökonoomsemaks mõlema poole jaoks. Seni kuni seda tehtud ei ole, tuleb lähtuda vanadest reeglitest. Nii kehtib endist viisi Riigikohtu lahend number 3-3-1-93-08, mille olulisi argumente tasub meelde tuletada.

Muuhulgas käis antud kaasuses vaidlus selle üle, kas sõiduauto erisoodustuse maksuobjekti tuvastamiseks piisab sellest, et töötajal oli võimalik tööandja vara (sõidukit) kasutada ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks või tuleb tuvastada vara (sõiduki) tegelik ettevõtlusega mitteseotud kasutamine. Maksuhaldur ja alama astme kohtud olid seisukohal, et piisab sellest, et töötajal oli võimalik tööandja vara kasutada ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Riigikohus asus seisukohale, et TuMS § 48 kohaldamiseks tuleb maksuhalduril tuvastada maksuobjekt – erisoodustuse andmine. Tööandja sõiduki või muu vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tuleb tõendada vara selline tegelik kasutamine või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Jääb küll tõlgendamise objektiks, mida mõeldakse suure tõenäosuse all, aga lühidalt on Riigikohtu seisukoht selline.

Maksuhaldur ei saa eeldada olukorras, kus sõidupäevikut ei peeta, et kindlasti on siis tegemist erakasutusega. Kui kõik sõidud on ettevõtlusega seotud, siis ei ole ju mingit mõtet sõidupäevikut pidada. Sõidupäeviku puudumine ei tõenda iseenesest, et autoga tehakse erasõite. Maksuhaldur peab leidma ja esitama tõendid, mis erakasutusele viitavad.

Kui kasutus pole rahaliselt hinnatav soodustus, pole see ka erisoodustus

Teise olulise asjaoluna sellest otsusest tuleb välja tuua see, et kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõistes. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus. Nii võibki täitsa vabalt keset tööpäeva autoga poe ees parkida või jõusaalist läbi astuda. Pealegi ei tõenda ainuüksi jõusaalis viibimine seda, et see tööga seotud ei oleks.


Tõnis Elling, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht

Allikas: raamatupidaja.ee

Lisa kommentaar

Email again: